Ekstreemprogrammeerimine ehk Extreme programming on üks paljudest väledatest tarkvaraarenduse mudelitest. Seab olulisele kohale kliendi rahulolu ning tema soovide ja sellest lähtuvalt ideede muutumise peale reageerimise. Lisaks on väga tähtsal kohal selles mudelis meeskonnatöö - juhatajad, arendajad ja kliendid on projektis kõik võrdsed liikmed. Tiim organiseerib end vastavalt probleemile, et seda kõige efektiivsemalt lahendada.
Metoodika üheks põhiomaduseks on kiired arendusetsüklid projekti jooksul (iteratsioonid). Iga tsükli jooksul saab luua funktsionaalseid versioone loodavast tarkvarast, mida kliendipoolse tagasiside põhjal iga järgmise tsükli jooksul parandada ja täiendada saab.
Oma ülesehituselt on XP üsna sarnane teistele väledatele arendusmeetoditele, see lähtub sellest, et leitakse ühiselt, mis on üldjuhul tarkvaraprojetki teostamisel kasulik/kaasaaitav praktika ning praktikas hakatakse seda tegema "ekstreemselt" - kui testimine on projektile kasulik, siis tehakse seda pidevalt, kui kliendiga suhtlemine on hea, siis hoitakse pidevat kontakti temaga jne. Sellest tulenevalt pole sellel mingeid eraldi defineeritud alamkategooriaid, oma definitsioonilt on see juba "äärmuslik".
| Eelised | Probleemid |
|---|---|
| Võimaldab kiiresti reageerida, kui kliendi soovid muutuvad projekti käigus | Liiga palju kliendile mõjuõiguse andmine ei pruugi olla kasulik projekti õnnestumiseks |
| Tähtsal kohal osapoolte tugev ning tihe kommunikatsioon | Selge disaini puudumine võib põhjustada rohkem vigu ning probleeme, mille parandamine suurendab projekti ajakulu |
| Mitmed head praktikad, näiteks väiksemad väljalasked, planeerimismäng ning programmeerijate heaolu | Konkreetse plaani puudumine võib põhjustada nähtust "scope creep" |